Tagasivaatav mees. Jüri Arraku varane looming
Asukoht: 4. korrus, A-tiib, projektiruum
Jüri Arrakut tuntakse täna eelkõige kristliku moraali kuulutajana. See, et ta 40 aastat tagasi uuendusmeelse rühmituse ANK’64 liikmena ERKI-it lõpetades pani panused avangardile, lõhkus traditsioone ja narris kunsti pühadust hakkab juba ununema kunstnikul endalgi. Nüüd, number seitsmekümne kattevarjus, näib olevat sobiv aeg seda meenutada ja Arraku pika CV esimestele ridadele pilk peale heita.
Näitus “Tagasivaatav mees” keskendub Jüri Arraku varasele, ANKi-aegsele ja vahetult rühmitusejärgsele perioodile 1960. aastatel ja 1970. aastate alguses, mil tema huvid kiirgusid erinevatesse suundadesse. Õpinguteks ERKI-s ehtekunstniku eriala valinud Arrak tutvustas end mõne ülimalt produktiivse aasta jooksul ka graafiku, maalija, assamblaažikunstniku ja performance’ite korraldajana.
Arraku loomingu rõhtjooneks on absurdi või groteskipõhine sürrealism. Varaseimad tööd näitusel on kunstiinstituudi viimasel õppeaastal, 1965-1966 valminud sürreaalautomatistlikud joonistused, mis reedavad kunstniku picassovaimustust. Sageli viitavad Arraku kujundimetamorfoosid moraalile, kannavad kriitikavihjeid või naeruvääristavad inimpahesid ning tihti on ta oma töödes materdanud nõukogude süsteemi paratamatuid kaasnähtusi: tsensuuri, kahepalgelisust ja konformismi. Arraku sõnumite kohaletoimetamise viis on üldiselt agressiivne, olgu siis mõtte raamiks verine juhtum, vägivaldne motiiv, tegelaste eksalteeritud žestid või ähvardavad poosid. Ekstraverdina on ta meditatsiooni asemel alati panustanud sõjale ja tülile.
Arraku varaseimad maaliabstraktsioonid mõjuvad joonistustega võrreldes pehmemalt, märjemalt – vormid justkui voolaks ja tilguks. Nõukogude süsteemis kohustuslikult kehtinud kunstidogma, sotsialistliku realismi, vastandäärmusena oli abstraktsionismil 1960. aastate Hruštšovi “sula” tingimustes oluline roll loominguvabaduse piiride kompamisel. 1966. aasta noortenäitus, kus rühmitus ANK esmakordselt avaliku tähelepanu sai, kehtestas end just läbi abstraktsionismi. Puhtabstraktseid töid on Arrakul siiski vähe, tema elemendiks on siiski eelkõige narratiivsus. Lisaks abstraktsetele või poolabstraktsetele läbipõimuvate orgaaniliste vormidega maalidele tegi Arrak ka dadaistide süsteemis vaimukaid leidesemetest assamblaaže ja esememaale, millede puhul kasutatud materjalide hulgast eristab eelhäälestatud silm kahtlemata metalli kui kunstniku lemmiku.
Arraku keeldumist end vaid ühe kunstiliigi traditsiooniliste võtetega seostada tõestavad lisaks assamblaažidele ja esememaalidele ka performance’id. Performance’itest ainsana algusest lõpuni dokumenteeritud ja Tõnu Aru poolt filmiks “Jüri Arrak ja Leekivad tulbad” monteeritud etendust “Puhastustuli” näeb ka näitusel.
Näitusel eksponeeritakse töid Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja kunstniku erakogust.
Kuraator: Kädi Talvoja
Kujundaja: Jüri Arrak
