Tont metsas. Mart Eriku kunstikogu
Näitus „Tont metsas“ tutvustab publikule Mart Eriku kunstikogu ning pakub unikaalse sissevaate konfliktsesse metsateemasse ühtaegu kunsti kaudu ja metsamehe pilgu läbi. Kui tavaliselt on kultuuriinimesed ja metsandusettevõtjad rindejoone vastaspooltel, siis see näitus ehitab üllatava silla üle kaevikute, luues võimaluse mõista mõlemat konflikti osapoolt.
Mart Eriku, kolmandat põlve metsamehe kollektsioon on nagu Eesti mets, kus üksikute uhkete tammede vahel kasvavad tublid, aga tavalised kased-kuused-männid ning ülejäänud ruumi täidavad võsa ja umbrohi. Nagu looduses pole keegi ülearune ja igaühel on täita oma kindel roll, nii tuleb ka Eriku kunstikogu vaadelda kui ökosüsteemi, mille muudavad täiuslikuks just säravatele tähtedele oma sisuga toeks olevad tagasihoidlikumad teosed.
Tervik tekib kunstiteoste ja lugude koosmõjust. Tekstid, mis kunstikoguja on nii üksikute tööde kui ka teemaplokkide kohta kirjutanud, on näituse lahutamatu osa. Kuidas muidu peaks vaataja seostama trullakat koera Eesti ajalooga või kummituslikku laulukoori ühiskondlike metsavaidlustega.
Ekspositsioon algab Raul Rajangu mehise omailmaga, kus mets on tunginud tehismaailma näärikuuskede ja noore Eriku portree kaudu, silmailu lisamas Toomas Vindi akt. Edasi saab vaataja tuttavaks kolme põlvkonna metsameestega. Seejärel pöördub pilk ajas muutunud maastike kaudu minevikku. Kõige arvukam teoste rühm avab metsa olemuse esteetilisi ja loodusväärtusi ning kõrvalkasutust ehk siis kõike seda, mis ei ole seotud puidu varumisega.
Edasi süveneme metsa majandamisse, mis paljudele ei meeldi, kuid mille tulemusi ometi kõik tarbivad. Sellel, kuidas metsa majandatakse, on ka ajaloolised põhjused ning väikese sissevaate neisse teeb töödegrupp „Ajalugu“. Kus metsa raiutakse, seal ei lenda mitte ainult laastud, vaid toimuvad ka poliitilised võitlused ning need on esindatud eelviimases plokis „Vaim ja võim“. Lõpuks jõuab näitus ringiga tagasi Rajangu teoste keskkonda, mille pidulikus meeleolus on vaatajal võimalik eredatest elamustest ja infotulvast rahuneda.
Kõige väärtuslikum töö kogus on Eriku enda hinnangul Valdur Ohaka „Vangilaagris“ –, aga kas seda saab pidada materiaalseks või kunstiliseks väärtuseks? Pigem ei kummakski, sellel on hoopis ajalooline väärtus. Maali väärtus seisneb loos, mis hargneb ajas. Nii kulgebki kogu näitus Mikkeli muuseumi aegruumis. Lood seovad kuulsate kunstiklassikute ja tundmatute harrastajate teosed oopuseks, mis avab Eesti metsa loo Mart Eriku kogemuse läbi.
Kunstikogujad oskavad enamasti hinnata kunsti ka investeeringuna. Erik ütleb, et tema kogu moodustavad peaasjalikult emotsiooniostud, teoseid soetades ei ole ta tuleviku materiaalsele kasule mõelnud. Mitmed tööd on talle ka kingitud ja mõne on ta ise ära kinkinud, kuid pole midagi müünud.
Kuigi kogus leidub ka maale, mille väärtus on aja jooksul kordades tõusnud, pole see Eriku jaoks olnud argument teoste soetamisel. Tema kunstikogu võib võtta kui virtuaalset rikkust, sarnaselt kasvavale metsale, mis ettevõtte bilansis arvestatakse küll bioloogiliseks varaks, kuid selle eest poodi leiba ostma niipea minna ei saa.
Kunstikogumine on sageli ka staatusesümbol. Seda aspekti Erik ei eita ja tunnistab, et uhke tunne on küll, kui kutsutakse muuseumisse oma kogu näitama.
Kolmas ja ühtlasi levinuim kunsti omandamise mõte on ruumide kaunistamine ja elavdamine. Suur osa eksponeeritust ehib koguja kodu ja tema ettevõtte kontori seinu, viimases ekspositsioon aeg-ajalt vahetub, et kõik metsalood järgemööda jutustatud saaksid ja miski laoriiulitele igaveseks tolmu koguma ei jääks.
Metsa lugu jutustama on juhtunud kunstnikke seinast seina. Kui pildil on teema, mis Erikut kõnetab, siis ei ole tema jaoks vahet, kas selle on maalinud kunstimaailma staar või on tegu tundmatu autori teosega. Kogu ühe silmapaistvama osa moodustavad Raul Rajangu tööd, mis on siinkohal veidi erandlikud – neiski on omad lood, kuid lisaks sellele on Mart Erik Rajangule ka sõber ja metseen.
Ülejäänud tuntud nimed ei saa selles kogus oma kuulsuse taha pugeda, vaid on esindatud vaid tänu kohale loos. Ülo Soosteri autoportree kroonib vangilaagrite teemat. Ilmar Kruusamäe töö fokuseerub elurikkusele kui olulisele argumendile metsavaidlustes. Kaljo Põllu on kogusse pääsenud tänu sellele, et ta on maalinud looduskaitse suurkuju Jaan Eilarti portree. Pallaslased Alfred Kongo, Esther Roode, Henn Roode ja Konstantin Süvalo on koha leidnud mitte tänu hinnatud värvitunnetusele, vaid valitud metsamotiivide tõttu.
Kogus on ka päris suur hulk töid, mille autor on teadmata või täiesti tundmatu. Nende täita on lüngad, mis muidu oleksid metsalukku jäänud – ja ei saa öelda, et keegi neist kunstiliselt täiesti küündimatu oleks.
Näitus „Tont metsas“ langeb kümnendat aastat Eesti ühiskonnas vältava metsasõja aega. Metsandust, mida varem peeti kõige loodussõbralikumaks majandusvaldkonnaks ja kust ka looduskaitse ise suuresti välja kasvanud on, süüdistatakse nüüd kõige räigemas looduse hävitamises. Kultuurirahvas on end enamasti metsanduse vastasleeri positsioneerinud. Loodame, et see sissevaade Eesti metsa loosse aitab läbi kunstilise dialoogi kasvõi veidi sellel konfliktil lahenduse poole tüürida.
Meeskond
Kuraator: Mari Kartau
Näituse kujundus: Villu Plink
Graafiline disain: Norman Orro
Haridusprogramm: Eneli Raal
