Valguse teel. Hermann Talvik 120
Näitus on pühendatud Eesti kunstiloos ühe karismaatiliselt omanäolisema looja Hermann Talviku (1906−1984) 120. sünniaastapäevale. Ema poolt hiidlase ja isa poolt saarlase verd, Tallinnas sündinud, Eestis, Soomes ja Pariisis kunsti õppinud ning pärast Teist maailmasõda Rootsis elanud ja töötanud Hermann (ka Herman) Talvik on üks suuremaid filosoofilisi müstikuid ja visionääre Eesti kunstis. Tema sügavalt isiklikule vaimsele elamusele toetuva ekstaatilis-religioosse tunnetusega loomingule kuulub erandlik koht Eesti kunstiloos.
Hermann Talvik (1927. aastani Truu) sündis 31. mail 1906. aastal religioosseid traditsioone sügavalt austavas peres. Kunstiõpinguid alustas ta Riigi Kunsttööstuskoolis Tallinnas, õppides seal aastatel 1921–1926 Eduard Taska juhendamisel. 1928. aastal jätkas ta õpinguid Helsingis Soome Kunstiühingu koolis Ateneumis, kus ta tudeeris vaheaegadega 1939. aastani maali ja graafikat Soome nimekate kunstnike Uuno Alanko, Mikko Oinoneni, William Lönnbergi ja Reino Harsti käe all. 1930. aastate teisel poolel täiendas ta end korduvalt ka mitmel pool Euroopas, reisides Rootsis, Saksamaal, Hollandis ja Belgias. Ajastule omaselt jätkas ta oma stuudiumi Pariisis, töötades aastatel 1936, 1937 ja 1938 periooditi erinevates vabaakadeemiates ning õppides 1936. aastal kunstiajalugu L’École de Louvre’is.
Alates 1934. aastast hakkas Hermann Talvik esinema näitustel nii Eestis kui ka Soomes, kus ta loomelaad äratas enamgi tähelepanu. Soome kunstieluga jäi Talvik tihedalt seotuks kuni Talvesõja puhkemiseni, seejärel naasis ta kodumaale. Talviku isikupärast annet märgati ka Eestis. Kõnekas ja kunstniku enda jaoks märgiliselt oluline oli hetk, kui tema nägemusliku loomingu üheks esimeseks ostjaks kodumaal sai Kristjan Raud.
Nagu kümned tuhanded kaasmaalased, põgenes ka Hermann Talvik 1944. aastal Rootsi. Seal kujunes temast üks silmapaistvamaid isiksusi väliseesti kunstis. Ühena vähestest meie pagulaskunstnike seas suutis ta vabakutselise loojana oma valitud rajal käia ja arvestatavalt ka Rootsi kunstielus osaleda. Kogu neljakümne aasta pikkune Rootsi-periood oli Talvikule loominguliselt ääretult intensiivne ja viljakas. Talvik esines aktiivselt näitustel Rootsis, Soomes, Kanadas, Prantsusmaal, Austraalias ja Ameerika Ühendriikides. Tema töid omandasid Rootsi Rahvusmuuseum, Malmö, Örebro, Göteborgi ja Karlstadi muuseumid ning New Yorgi linnaraamatukogu. Talviku tööd on esindatud ka väga paljudes erakogudes.
Oma kodu rajas kunstnik 1950. aastatel eraklikult Funäsdaleni karmi looduse rüppe Põhja-Rootsis, kuid sarnaselt mitmete Eesti pagulaskunstnikega Rootsis leidis ka Talvik oma hingekodumaa Lõuna-Euroopas ning elas pikki perioode Hispaanias, kuhu ta 1960. aastatel soetas oma perele teise kodu.
Vesteldes 1956. aastal Rootsis Endel Kõksiga arutleb Talvik, kuidas väljendada kunstikeeles oma vaimset elamust, mis on võimsam kõigest mateeria kaudu kogetust. Ta küsib: „Kuidas saaksin näiteks kujutada Jumala-tunnetust?“ Selle probleemiga tegeleb kunstnik kogu oma loomeperioodi vältel, lahates selliseid üldinimlikke ja filosoofilisi teemasid nagu elu ja surm, usk ja lootus, kannatus ja lunastus, igavikulisus ja kaduvik. Neid lõpuni hõlmamatuid teemasid püüab Talvik haarata ja avada läbi hingelise osaduse ning religioossete psüühilis-eetiliste seisundite. Ta annab neile kirglikult sugestiivse, tihti ääretult mitmekihilise tähendusväljaga visuaalse tõlgenduse, kasutades selleks meisterlikult kaasaegset kunstikeelt.
Hermann Talviku tööd on kui lõputud jutustused, mis ühelt poolt annavad äratuntavaid tugivihjeid kristlikule ikonograafiale, teisalt aga sööstavad kunstniku isiklikus märgisüsteemis vaimsetesse sügavustesse-kõrgustesse. Tema maailm on täis pingeid, prohvetlikke tähendamisi ja ambivalentsust.
Kunstniku temperamendi ekstaatilisus tuleb esile nii mustvalge graafika jõulises märgilisuses kui ka monotüüpiate ja maalide palangulises värvilõõmas. Talvik on Eesti kunstis ka üks põnevamaid monotüüpia meistreid, kes kasutab selles tehnikas nii värvi emotsiooni kui ka õhkõrna monokroomset joont. Monotüüpia on Talviku spontaansest ilmutuslikust elamusest lähtuvale loomelaadile erakordselt hästi sobiv tehnika. Siin on ühendatud kunstniku taltsutamatu joonistuslik andekus dünaamilise, õhulise maalilisusega. Käesoleva näituse fookuses ongi kunstniku monotüüpiad.
Näitus on valminud heas koostöös kunstniku tütre Liina Talvikuga, kes on Rootsis pühendunud Hermann Talviku teoste kollektsioneerimisele ja täieliku andmebaasi loomisele. Meditsiiniharidusega, kuid aastaid ka kirjanikuna tegutsenud Liina Talvik on kirjutanud Hermann Talvikust mahuka elulooraamatu „Hermann Talvik – elu Kunst elu“, mille eestikeelse tõlke andis kunstniku 120. sünniaastapäeva puhul välja kirjastus Eesti Raamat.
Näitusel eksponeeritavad teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kollektsioonidesse ning erakogudesse Rootsis ja Eestis.
Kuraator: Kersti Koll
Näituse kujundus ja graafiline disain: Inga Heamägi