2021. aastal lisandus Eesti Kunstimuuseumi kogudesse hulk uusi teoseid, näiteks maale ja graafilisi töid nii 19.–20. sajandi klassikutelt kui ka kaasaegsetelt autoritelt, huvitavaid näiteid nüüdiskunsti erinevatest suundumustest ning Eesti kunsti- ja kultuurielu kajastavaid fotosid.
Maalikogu täienes väärtuslike näidetega 19. sajandi baltisaksa kunstist. Nii Wilhelm von Kügelgeni kunstniku õde Adelheidi kujutavat portreed kui ka Carl Siegmund Waltheri Tallinna vanalinna interjöörivaadet on võimalik näha Kumu vanema kunsti püsinäitusel „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“.
Kunstnik Ado Vabbe pärandile Eesti Kunstimuuseumis lisandus haruldane näide autori varasest loominguperioodist, mida eksponeeriti Ado Vabbe suurel ülevaatenäitusel „Ado Vabbe. Wunderbar“ Kumus. Eesti kaasaegsete naiskunstnike Evi Tihemetsa ja Sirje Runge loomingust omandas muuseum maalid nende varasest tegutsemisperioodist.
Graafikakogusse lisandus muuseumis juba hästi esindatud autorite, nagu Eduard Wiiralt, kõrval töid kunstnikelt, kellelt seni oli Eesti Kunstimuuseumi kogus ükskuid teoseid, nagu Aleksander Krims, või puudusid üldse, näiteks Karin Põks.
Jätkus Eesti kaasaegse kunsti klassikute, nagu Malle Leis, Leonhard Lapin, Kaljo Põllu kollektsioonide ja sarjade täiendamine seni muuseumi kogus puudunud teostega. Nagu möödunud aastal, täienes välisgraafika kogu mitmete mappidega, mis seni olid hoiul Eesti Kunstimuuseumi raamatukogus. Nende seas on 19.–20. sajandi näited prantsuse karikatuuridest, saksa raamatugraafikast ning vene ajaloosündmuste ja reisimuljete illustratsioonidest.
Nüüdiskunsti kogu täienes nii täiesti uute, viimastel aastatel loodud teoste, kui ka juba Eesti kaasaegse kunsti klassikasse kuuluvate töödega. Neist esimese näiteks on Flo Kasearu „Eriolukord“, mis valmis 2020. aasta kevadel Eesti Kunstimuuseumi tellimusel kogu maailma vapustanud pandeemiat käsitleva näituseprojekti tarbeks. Teist näidet, 2007. aastal valminud grupi The Elfriede Jelinek School of English Language aktsioonidokumentatsiooni „Tooda või sure“ on võimalik näha Kumus näitusel „Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis“ kuni 9. oktoobrini 2022.
Fotokogusse lisandus 2021. aastal üle tuhande foto. Nende seas oli nii Eesti kunstnikke, nende teoseid ja kunstielu kujutavaid ülesvõtted, aga ka haruldasi kaadreid näiteks 1930. aastate Tallinnast või 1960. aastate Aafrika olustikust.
Tekstide autorid: Anu Allikvee, Darja Jefimova, Liisa Kaljula, Mari-Liis Krautmann, Liisi Raidna, Elnara Taidre, Kristiina Tiideberg, Triin Tulgiste, Anne Untera, Liis Vahtra.
Ado Vabbe. Abstraktsioon. 1916
Tegemist on avangardismi teerajaja Ado Vabbe ühe varajasema näitega abstraktsest loomingust, mille käsitluslaadi iseloomustab ekspressionismi ja kubismi elementide põimumine ning vabbelik hoogne ja dünaamiline joon. Erksa värvitunde tekitab kunstniku tušši ja akvarelli tehnika ühendamine, mille rakenduse poolest oli tuntud ka Vassili Kandinsky.
Evi Tihemets. Portree ikooniga. Ligikaudu 1960–1969
Evi Tihemets on üks silmapaistvamaid vabagraafikuid, kes kehtestas end 1950. aastate lõpu ja 1960. aastate alguse meestekeskses kunstimaailmas. Kunstniku autoportreelised motiivid on nii graafika- kui ka maalimeediumis eriti märkimisväärsed, kuna nad peegeldavad noore naiskunstniku identiteedi otsinguid ning järjepidevat enesevaatlust ja analüüsi.
Carl Siegmund Walther. Stseen Bluhmi majas. 1841
Haruldane baltisaksa maal kujutab ajaloolise täpsusega konkreetset perekonda ja nendele kuulunud maja Talinnas, olles nii väärtuslik kunstiteos kui hinnaline kultuuriajalooline dokument.
Sirje Runge. 5. 1972
„5“ kontseptualiseerib nägemise kogemust kui sellist: kummaline looklev vorm paistab läbi kummalise lookleva avause, pannes vaataja esitama küsimusi mitte üksnes selle kohta, mida ta näeb, vaid ka selle kohta, kuidas ta näeb. Maal valmis perioodil, mil Sirje Runge alles õppis Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tööstuskunsti kateedris, mis 1970. aastate algupoolel muutus kohaks, kust ümbritseva keskkonna mõtestamise ja kaasaegse disainiteooria mõjul lähtusid mitmed kunstiuuenduslikud ideed.
Wilhelm von Kügelgen. Kunstniku õe Adelheid von Kügelgeni portree. 1827
Gerhard von Kügelgeni poeg kunstnik Wilhelm von Kügelgeni maal oma õest Adelheidist on suurepärane kõrgbiidermeieri stiilinäide, mis on valminud vahetult pärast kunstniku Itaalia reisi ja annab tunnistust kokkupuudetest saksa romantikutega.
Wilhelm von Kügelgen. Kunstniku poja Benno portree. 1840.–1850. aastad
Eesti Kunstimuuseumi graafikakogusse saabus 2021. aastal küllalt haruldane pliiatsijoonistus, mis kujutab umbes 12–15 aastase poisi pead ja kaht visandit tema kätest. Tegemist on Wilhelm von Kügelgeni poja Benno (1837–1915) portreega.
Lehel puudub signatuur, kuid on pruuni tindiga kirjas modelli nimi: Benno ja lehe pöördel on pliiatsiga kirjutatud: Wilh. v. K. Saksakeelses kultuuriruumis on W. von Kügelgen väga tuntud oma postuumselt ilmunud memuaaridega “Vana mehe noorusmälestused”, Berliin 1870. Ema poolt baltisaksa, Zoege von Manteuffeli suguvõsasse kuulunud, tuntud maalikunstnikust isa Gerhard von Kügelgeni poeg Wilhelm von Kügelgen tegutses kunstnikuna Dresdenis, Ballenstedtis, Peterburis jm. Tema kui biidermeieri ajastu kunstniku avastamine seisab suurelt osalt veel ees. Ka väike pliiatsivisand reedab autori akadeemilist koolitust ning empaatilist ja tähelepanelikku suhet kujutatavaga.
Karin Põks. Autoportree. 1914
Tsaariaja lõpus hakkasid esile kerkima alles esimesed eesti rahvusest naiskunstnikud, mistõttu on Karin Põksi looming põnev avastus Eesti Kunstimuuseumi jaoks. Tema Leipzigis kunstiõpingute ajal loodud, kuid juba küpselt autoportreelt vaatab vastu emantsipeerunud ja eneseteadlik noor naine. Juugendliku joonega teoses aimuvad ka Karin Põksi kunstiõpetaja, saksa graafiku Bruno Heroux’ mõjud.
Eduard Wiiralt. Kaks naisakti. 1926
Eduard Wiiralt oli äärmiselt viljakas kunstnik, kelle omapärane stiil ning tabav värvide käsitlus koos tehnilise osavusega ja sisukate ideedega on lennutanud ta eesti graafika ajaloo tippu. Kunstniku Pariisi perioodi alguse ajast pärit monotüüpia „Kaks naisakti“ näitab tabavalt tema oskuslikku kätt ning toob meieni autori uusasjaliku perioodi ühe ilmeka näite.
Aleksander Krims. Kunstnik. 1930. aastad
Omanäolise kunstniku Aleksander Krimsi loomingust on säilinud vaid mõnikümmend teost. Joonistus „Kunstnik“ peegeldab ehedalt Krimsile iseloomulikku kunstnikukäekirja, mis tõukub ühelt poolt kubismist ja metafüüsilisest maalist, kuid on samas lüüriliselt tundeline.
Malle Leis. Kompositsioon viie tulbiga. 1971
Malle Leis. Üksik lill. 1971
Galerii
2021. aastal jõudsid EKM kogusse kaks olulist Malle Leisi (1940–2017) teost: 1971. aasta siiditrükitehnikas lehed: „Kompositsioon viie tulbiga“ (EKM G 30630) ja „Üksik lill“ (EKM G 30631).
Malle Leis lõpetas ERKI (EKA) 1967. aastal lavakujundajana, olles liitunud uuendusliku üliõpilasrühmitusega ANK ’64. Maalijana kujundas ta kiirelt oma äärmiselt väljendusjõulise käekirja ja sama dramaatiline meeleolu läbib ka Malle Leisi taimeriigile pühendatud graafikat.
Tumedal või süsimustal taustal väänlevad lillevarred, pärani avatud õied ja fotograafiliselt täpselt kujutatud viljad. Koos varem muuseumisse omandatud paari 1971. aasta teosega juhatavad need lehed sisse erilise peatüki eesti kunstiloos, mida on põhjalikult kirjeldanud Villu Jõgeva (1940–2019) käsikirjas „Siiditrüki lugu“ (2006).
Abikaasad ning kaaskunstnikud M. Leis ja V. Jõgeva töötasid välja unikaalse stiili ja tehnoloogia, mille puhul on trükiti kuni 18 eri värviga. M. Leisi 1971–1989 valminud siiditrükkide esimesed, katsetuslikud lehed ennustavad ette sarja erakordset esteetilist kvaliteeti.
Leonhard Lapin. Masin-arhitektuur IX. Villa Piller. 1981
Leonhard Lapin on mitmekülgne kunstnik, kes lisaks maalimisele ja graafikale on korraldanud häppeninge, lavastusi, haaranud mitmeid kordi kirjasule ning töötanud arhitektina. Oma loomingus on ta sidunud moodsat arhitektuuri puhta geomeetrilise graafikaga. Selle heaks näiteks on „Masin-arhitektuur IX. Villa Piller“. Lapin alustas mastaapset sarja „Masinad“ 1972. aastal, peegeldades uue industriaalse ja masintootmisele rajatud ühiskonna teket. Ka antud teose konstruktivistlik hoone eirab inimest, kaugenedes praktilisusest ja liikudes keerukama esteetilise mehhanismini.
Kaljo Põllu. Igiöö. 1984
Kaljo Põllu huvi soome-ugri hõimurahvaste pärandi vastu viis muuhulgas kunstiüliõpilastega korraldatud ekspeditsioonideni. Paralleelselt uurimistööga toimus ka materjali loominguline mõtestamine: nõnda tegeleb monumentaalne graafikasari „Kalivägi“ (1978–1984) soomeugri etnograafia ja mütoloogia kunstilise tõlgendamisega. Mitmekümneleheliseks eepiliseks narratiiviks välja kasvanud unikaalne sari ei ole Eesti Kunstimuuseumi kogudes esindatud täiskujul. Olemasolevat komplekti on igati rikastanud „Igiöö“, mis seostub kosmogooniliste müütidega, maailma ja inimese loomislugudega.
Peeter Allik. Ühe joonega (kompositsioon kõrvaga). 1993
Peeter Alliku valdavalt linoollõiketehnikas valminud graafika põhineb kõrgel tehnilisel meisterlikkusel, pakkudes elamust oma suure formaadi ja samas peene detailsusega. Alliku tööd loovad sageli Eesti taasiseseisvumisjärgse ühiskondliku olukorra ja kunstimaailma muutuste teravmeelset, kohati absurdimaigulist käsitlust. Käesolevas teoses võib aga leida viidet 17. sajandi prantsuse kunstniku Claude Mellani gravüürile ühe joonega kujutatud Veronika rätist – virtuoosne teos on seega elegantseks hommage’ks graafikakunstiajaloole.
Kristi Kongi. Teose „Roosad ja rohelised. Tükike violetti – Rahu“ kavandid ja maketid. 2019
Galerii
Antud teos valmis näituse „Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“ raames. Eha Komissarovi kureeritud näitus avati 2019. aastal ning see tähistas sümboolselt Eesti Kunstimuuseumi 100. juubelit. Kristi Kongi näituse jaoks valminud teos oli dialoogis maalikunstniku Henn Roode loominguga, millele kunstnik oma teosega lõi justkui fooni, kust Roode maalidelt lähtuvad värvid ja mustrid teose enese raamidest väljusid ja teisenesid. Kogusse lisandunud kavand ilmestab hästi kunstniku tööprotsessi. Ilmsiks tulevad Kongi katsetused eri värvi- ja mustripindadega. Teose makett aga näitlikustab, kuidas ta on oma ideed ka ruumiliselt läbi töötanud, kus olulised pole mitte ainult maalitud pinnad, vaid ka labürindilaadne struktuur, millel kahe kunstniku teosed paiknesid.
Charles Etienne Pierre Motte (Jean-Baptiste Isabey järgi). Armastusest kõver ehk armastuse viimane muutus. 1818
2021. aasta üks omapärasemaid tulmeid on 37-osaline karikatuuride album, mille on lasknud kokku köita nende eelmine omanik. See sisaldab erinevatesse sarjadesse kuuluvaid tuntud prantsuse karikaturistide teoseid, mis on põnevad nii kombe-, moe- kui karikatuuriajaloo peegeldajatena. Tegemist on varaste litodega, mille seas on eriti olulised enne 1820. aastat valminud nn lito-inkunaablid. Viimaste hulka kuulub ka leht, mis pilkab briti ettevõtjat ja varase sotsialismi teoreetikut Robert Owen´it (1771–1858). Nimelt tekitas omal ajal palju seltskondlikku klatši tema armumine populaarsesse Covent Gardeni teatri näitlejannasse miss Beaumont´i. Nagu teosest näha, naerdi selle üle isegi Prantsusmaal.
Ruth Knorr. Kolumats. Leht mapist „Vana juhugraafika”. 1958
„Saksa raamatutoa lehed“ olid Saksa DV-s alates 1953. aastast välja antud originaalmappide sari. Neist igas oli 3 signeeritud lehte ja pikem saatetekst. Kui reeglina oli tegemist originaalgraafikaga, siis 19. sajandi tarbegraafikat tutvustava mapi puhul jäädvustasid kaasaegsed kunstnikud uuesti omaaegsete seltskondlikel kaardimängudel kujutatud tegelasi. Üks selliseid, mida sellal mängiti pereringis, kujutas Heinrich Hoffmanni 1845. aastal avaldatud lasteraamatu „Der Struwwelpeter“ (eesti keeles „Kolumats“, otsetõlkes „Sasipea Peeter“) tegelasi. Raamatu lood, mis hoiatasid lapsi vale käitumise tagajärgede eest, võisid olla üsnagi drastilised. Näiteks ei lasknud teose nimitegelane end kammida ja küüsi lõigata ning omandaski pildil nähtava välimuse. Lito autor on tuntud saksa raamatugraafik, kellele oli omane eksperimenteerimine ning kes sai eeskujuks uuele põlvkonnale sellel alal.
Pavel Kuznetsov. Kalju jõe ääres. 1923
Kuigi Eesti Kunstimuuseumi välisgraafika kogu annab üsna hea ülevaate vene graafika arenguloost alates 18. sajandist kuni 1960. aastateni, puudub selles peaaegu täielikult vene avangardistide looming. Seetõttu on oluliseks täienduseks 1920. aastate kõrgetasemelist avangardset kunsti esindava Pavel Kuznetsovi kaks mappi. Otsides lihtsat ja eksootilist elulaadi, tegi kunstnik mitmeid reise steppidesse ja 1912–1913 ka Kesk-Aasiasse. Saadud muljed andsid talle inspiratsiooni nii maalideks kui ka 1923. aastal ilmunud kahele üldistav-ekspressiivse käsitlusega litomapile. Neist üks, „Mägine Buhhaara”, peegeldab muljeid nii kuulsatest Buhhaara ja Samarkandi linnadest kui ka Pamiiri eelmäestikust. Selles on 12 lehte, kuid neile lisanduvad litod mapi kaantel, tiitel- ja lisalehtedel moodustavad kokku 17-osalise terviku.
Pavel Kuznetsov. Tänav. 1923
Tuntud vene avangardisti Pavel Kuznetsovi mapis „Turkestan II“ on 15 lehte, kuid neile lisanduvad litod mapi kaantel ja lisalehel moodustavad kokku 18-osalise terviku. Mapi pealkiri viitab ajaloolisele Turkestanile, mis on kuiv mägine piirkond Kesk-Aasias. Selle osaks peeti ka Usbekistani ja Tadžikistani, mida kunstnik 1912–1913 külastas. Eksootilised detailid, monumentaalsed konstruktsioonid ning inimesed, puud ja loomad sulavad neis kokku üheksainsaks jõuliseks akordiks. Tihti on lakoonilistel, suure üldistusjõuga töödel korraga tabatud nii läbi aegade püsiv kui mõne hetkega kaduv. Sellel lehel on vastandpaariks iidne arhitektuur ja mööduv ratsanik eeslil. Litode loomise perioodi, 1920. aastaid, peetaksegi Kuznetsovi loomingu üheks kõrgpunktiks.
Johann Baptist Sonderland. Häiritud õnn. U 1838
J. B. Sonderlandi dekoratiivsed, leidlikud ja detailipeened illustratsioonid kaasaegsele saksa luuletustele on biidermeierlikule stiilile sedavõrd iseloomulikud, et sobiksid lausa seda tutvustavasse õpikusse. Nimelt ühinevad neis vararealistlik kujutamislaad, romantiline meelsus, kodune hubasus ja leebe huumor. Düsseldorfi koolkonna taustaga Sonderland sai tuntuks illustraatorina, kuid teda hinnati ka žanrimaalijana. 7. lehel trükitud luuletustega ja 20 ofordiga albumist ongi justkui kaks vähendatud žanripilti. Neil näeme armunud noormehe ebaõnne – kord näksab teda kallima koer, kord segab õnnehetke neiu isa saabumine või kukkumine redelilt.
Georg Wilhelm Timm. Kornilovi (Malahhovi) kurgaani patarei sisevaade. 1855
G.T. Timm oli baltisaksa kunstnik, kellele tõid suurima tuntuse 1851–1862 ilmunud litomapid „Vene Kunstileht“ („Русский Художественный листок“). Ta oli nii nende väljaandja kui illustraator. Sari ilmus kolm korda kuus (ja 36 lehte aastas) ning ühendas sündmuste otsese kajastamise kõrge kunstiline tasemega. Lisaks kujutati päevasündmustega seotud isikuid ning tutvustati igapäevaelugi. Kõige enam huvituti „Kunstilehest“ 1853–1856 toimunud Krimmi sõja päevil, sest see vahendas (kuigi ajalise nihkega) reaalseid hetki ja kohti, mis olid seotud võitluse sõlmpunktidega. Selliste teoste eeljoonistused lõi Timm kohapeal pliiatsi ja akvarelliga ning need jõudsid peagi keisripere omandusse. 1855. aastal sai kunstnik just tänu neile isegi Peterburi Kunstide Akadeemia lahingumaali professori tiitli. On rõõmustav, et Eesti Kunstimuuseumi tulmete hulka kuulub samal aastal ilmunud terviklik mapp. Selle 14. leht kujutab Sevastoopoli kurgaani, milles hukkus Sevastoopoli kaitset juhtinud Vene viitseadmiral Vladimir Kornilov (1806–1854). Õnnetuse toimumise koht on sellel märgitud ristiga.
Kadi Estland. Töötukassa juuksepikendused. 2013
Kadi Estland (1973) on feministlik kunstnik, kelle loomingu keskmes on süsteemi ja üksikisiku vaheline suhe, lahates küsimusi eelkõige nõremal positsioonil oleva isiku vaatepunktist. Tuttavaid ühiskondlikke märke otsekoheselt ja endale omase terava huumoriga miksiv installatsioon „Töötukassa juuksepikendused” viitab tarbimisel ja teenindamisel baseeruvale ning justkui igiliikurina toimivale ühiskonnale, küsides, mis rolli paigutub naine taolises vaesust taastootvas süsteemis. Lisaks nii kunstniku töö prekariaarsusele adresseerib see töö ka teiste naiste, teenindustöötajate oma. Soolises palgalõhes on Eesti konkurentsitult aastaid Euroopa tipus.
Sandra Jõgeva. Südame külalisraamat. 2005
Sandra Jõgeva (1976) on installatsiooni- ja performance’i-kunstnik, kirjanik, kriitik ning dokumentaalfilmide režissöör. „Südame külalisraamat“ dokumenteerib Reykjavikis Living Art Museumis toimunud performance’it, mille käigus tätoveeriti kunstniku vasakule rinnale täitmist ootav külalisraamatu blankett. Kunstnik lähtub ideest, mille kohaselt jätavad olulised inimesed ja sündmused inimese hinge jälje, tätoveering toob selle muidu nähtamatuks jääva isikliku kogemuse kunstniku kehal ilmekalt esile. Teos valmis koostöös koreograaf Peter Andersoniga.
Flo Kasearu. Eriolukord. 2020
Flo Kasearu (1985) on kunstnik, kes seob oma loomingus tegevuskunsti video, maali, joonistuse, skulptuuri ja installatsiooniga. Oma töödes reageerib Kasearu sotsiaalsetele ja poliitilistele protsessidele peene huumoriga. „Eriolukord” (2020) valmis samanimelisele näitusele Kumu kunstimuuseumis, mis oli ajendatud 2020. aasta kevadel lahvatanud globaalsest koroonapandeemiast, mis viis kõikjal maailmas seni toiminud elukorralduse kriisi. Mastaapne videoinstallatsioon portreteerib kaheksat Kumu saaliteenindajat esmakordses situatsioonis: portreteeritud, kes tavaolukorras oleksid samal ajal muuseumi erinevates näitusesaalides tööl, on nüüd justkui ümber asetatud ja viibivad töörõivais neis paikades, kus nad tavaliselt veedavad oma vaba aega: pargis, rabas, suvilas või koduaia roheluses. Videoteos on üks esimestest uue, äreva ja turbulentse aja jäädvustustest ning koroonapandeemia salvestustest Eesti kunstiajaloos.
The Elfriede Jelinek School of English Language . Tooda või sure. 2007
Galerii
Feministliku kirjanduse lugemisgrupp The Elfriede Jelinek School of English Language tegutses aastatel 2007–2012 ja selle algkoosseisu kuulusid teiste hulgas Kadi Estland (1973), Killu Sukmit (1975), Helen Lehismets (1975) ja Helena Palm (1973). Institutsioonikriitiline aktsioon „Tooda või sure“ on eesti kultuuri kontekstis erandlik ja märgiline nähtus juhtides tähelepanu suureeelarveliste kunstiinstitutsioonide ja tihti tasuta töötavate kunstnike vahel laiutavale lõhele. Plakatiaktsioon toimus vahemikus 09.–19.11.2007 paralleelselt Hobusepea galerii aknal ja mitmel pool Tallinna linnas, sh Kumu välisseinal. Kaaperdades reklaamitööstusest pärit võtteid (näiteks tähelepanu tõmbamiseks provokatiivse paljastatud naisekeha motiivi, tuntud Austria kunstniku VALIE EXPORTi performance’i „Genitalpanik“ (1969) jäädvustust), esitas aktsioon küsimuse kunstniku töö ja avaliku ruumi kaaperdamise kohta.
Kiwa. Peegli taga, kus mujal. 2021
Galerii
Heli-, teksti- ja visuaalkunstnik ning kirjastaja Kiwa (1975) lähtub „ilma teosteta kunstnikuks“ olemise põhimõttest, hoidudes uute kujutiste loomisest. Kiwa ja Ragnar Neljandi koostöös valminud installatsioon „Peegli taga, kus mujal” (2020) võtab aluseks Vello Vinna graafika ja raamatu „Umbluu“ illustratsioonid, võimendades nende sümmeetriaprintsiipi – ruumid ja kujundid hakkavad lõpututes peegeldustes elama omaette elu.
Toomas Volkmann. Must kuul. 1992
Tristan Manni nime all debüteeris eesti queer ja gay-sensibiilse foto rajaja Toomas Volkmann (1961) 1990. aastate algul. Hedonistlikult meelestataud kompositsioonide kõrval on samuti religioossete vihjetega sümboolsed aktifoto käsitlused. Manni fotokeel hakkab silma mitte üksnes erootiliselt nähtud mehekehaga, vaid samuti oma kratsitud ja veidralt toonitatud pinnatöötlusega.
Maalikunstnik Priidu Aaviku fotokogu
Kunstnik Priidu Aavik (1905–1991) võttis osa kalatraaleri August Alle retkest Atlandi ookeanil (juuni–september 1964). Kunstnik omas meremehe tunnistust, kuid tegeles reisil peamiselt loominguga. Tema fotokogus on jäädvustusi sellest retkest, mis on leidnud põhjalikku käsitlemist ka tema loomingus.
Galerii
Kujunduskunstnik Ants Säde pildistatud fotod
Ants Säde (1937–1998) on jäädvustanud ERKI tudengite elu oma õpinguaastatel 1956–1962. Fotod on koolist, õppetööst, suvepraktikatest, ajastule omaselt joonistusplokiga väljasõitudest tööstuspiirkondadesse, kolhoosis abiks käimisest, ühikaelust. Kujutatute hulgas on vitraažikunstnik Dolores Hoffmann, maalikunstnikud Olev Subbi, Nikolai Guli, Edgar Voss, teatri- ja telekunstnik Liina Pihlak, moekunstnik Mari Kanasaar, disainer Kirsti Metusala, graafikud Endel Palmiste, Juho Nikkarinen, skulptorid Riho Kuld, Aita Õunap, keraamik Tiiu Viks, akvarellist Valli Lember, teatrikunstnik ja graafik Natalie Mei.
Galerii
Fotograaf Wim Lamboo looming
Hollandi fotograaf Wim Lamboo on alates 1997. aastast süstemaatiliselt pildistanud Eesti kunstnikke. Sellest tööst on kokku saanud mahukas kogu eri põlvkondade kunstnike kõnekaid portreid. Kuigi fotograafi käekiri on äratuntav, on ta palunud kunstnikel oma portreefotod ise lavastada. Kunstnikud poseerivad kas mõne nende jaoks olulise objektiga või tähtsas kohas. Huvitav on vaadata, kuidas erinevad kunstnikud end presenteerida soovivad. Kohati on tegu kontseptuaalsete fotodega, kohati lihtsalt väga esinduslike portreedega.
Galerii
Fotograaf Karl Akeli looming
Karl Akel (1878–1942), kes on tuntud kui eesti spordifotograaf ja esimeste aerofotode autor, pildistas palju ka postkaartide tarbeks. Tema perekondlike sidemete tõttu Adamson-Ericuga on viimase kogus säilinud hulk klaasplaate Karl Akeli loominguga. Leidub postkaartidele jõudnud esinduslikke linnavaateid, huvipakkuvad on ka olustikulised linnavaated ja lustlikud fotod Pirita supelrannast.
