Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik
Asukoht: 5. korrus, kaasaegse kunsti galerii
Nelja Eesti kuraatori koostatud näitus annab ülevaate eesti kaasaegse kunsti tegevustest ning keskendub tavapärasest suuremal määral kunstitegevustele Tallinnas, Tartus ja Pärnus ning kunstikolmnurka mõjutanud kunstiinstitutsioonide ja gruppide vaatlusele. Näituse mentaalseks nurgakiviks on Eesti Kunstimuuseumi restauraator-konservaatori Hilkka Hiiopi doktoritöö kaasaegse kunsti restaureerimise problemaatikast. Näitusega kaasnevad publikuprogrammid ja konverents.
„Näitus mängib maha ühe võimalikest stsenaariumidest, kuidas valitseva pluralismi tingimustes teha nüüdiskunsti arenguid kokkuvõtvat ülevaadet ja kaasata erinevate tehnoloogiate või ideoloogiate alusel grupeerunud kunstnikke ja institutsioone,” ütles näituse idee autor, Kumu kunstimuuseumi kuraator Eha Komissarov.
Eha Komissarov esitleb enda kureeritud näituse osas uus-klassitsistlikke tendentse eesti maali skeenel, tutvustab Tartu maaliskeenet traditsioonide tõlgendajana, kirjeldab linna tähtsust kaasaegse kunsti tegevustiku initsieerijana ning jätkab sekkuva kunsti teemat. Näitus tutvustab ka sellist olulist skeenet kui Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) Köler Prize, mille esimese auhinna pälvis 2011. aastal Jevgeni Zolotko installatsioon.
Viimastel aastatel on dramaatiliselt pingestunud kunstiülevaadete ja kunsti tutvustamisega tegelevate näituste usaldusväärsuse küsimus. Selle põhjusteks peavad näituse kuraatorid kaasaegse kunsti produtseerimisviiside muutumist. Galeriide, kultuuritehaste ja kunstihoonete infrastruktuurid võtavad osa kunsti loomisest just nende pinnal toimuvate näituste tarvis.
Kunstimaailma laienemisega käib kaasas struktuuritus ja killustatus, kunstikeskused ja iseorganiseerunud kunstnike ning kunstitegijate kogukonna positsioonid on sageli seotud kas marginaalsete subkultuuride või kohaliku elustiili otsinguga, mida laiema ringi kunstitarbija keeldub jagamist. Ka muuseumi roll, mis traditsiooniliselt tegutseb kultuuritraditsioonide hoidja ja tutvustajana, on muutunud ning kaasaegset kunsti eksponeeriv muuseum initsieerib uute teoste loomist, mille sünonüümiks on kohaspetsiifiline kunst.
„20. sajand nihutas drastiliselt kunstiloome piire – traditsioonilisest käsitöö ja materjalidega tegelevast valdkonnast liikus raskuskese kontseptsioonile, emotsioonile, probleemitõstatusele, protsessile ehk teisisõnu kõigele mittekombatavale,” ütles Eesti kunstimuuseumi konservaator-restauraator Hilkka Hiiop. „Nüüdiskunsti loomepraktikate efemeerset ja dünaamilist iseloomu on keeruline sobitada traditsioonilise muuseumi säilitamissüsteemi. Sellega seoses tekib rida küsimusi nüüdiskunsti ebapüsivate loomematerjalide ning mateeriat mõtestavate ideeliste, kontekstuaalsete, assotsiatiivsete jmt tasandite konserveerimisest, kogumisest ja säilitamisest.”
Rahvusvaheliselt levinud „skeene” mõiste on tuletatud P. Bourdieu kunstiväljateooriast, kus väli kujutab endast suhteliselt sõltumatut universumi, mis paratamatult on seotud teiste aladega.
Kui inglise-eesti idioomisõnaraamat esitab sõna scene tegevuskoha või olukorra kirjeldajana, on skeenet edukalt rakendatud kogu maailmas ühise ideoloogiaga kitsama kunstivälja nimetajana.
Rael Arteli kureeritud näituseruumis „Plahvatus Pärnus” antakse rangelt kronoloogilises järjekorras ülevaade Pärnus toimunust ajavahemikus 1993 kuni tänaseni. 1990. aastaid ja 2000. aastate algust võib pidada erakordselt intensiivseks kunstiproduktsiooni ja eksponeerimise ajaks – korraldati tohutult näitusi ja üritusi. Väljapanekus osalevad kunstnikud Mila Balti (1970), Billeneeve (1975), Janno Bergmann (1975), Andrus Joonas (1970), Toomas Kuusing (1976), Marianne Männi (1981), Non Grata, Pusa (1979), Tanel Saar (1979), Siram (1968), Sorge (1963), Rauno Teider (1978), Ville-Karel Viirelaid (1981), Jasper Zoova (1975).
Näituse osa pealkirjaga „Vanad uudised” toob kokku valiku eesti kaasaegset kunsti, mille lähtepunktiks ja teemaks on tänapäeva Eesti sotsiaalne reaalsus. Käsitlemist leiavad järgmised igapäevaelu nähtused: majandusbuum ja -kriis, vähemuste õigusi puudutav debatt, töö ja tööpuuduse temaatika, klassiküsimuseks kujunenud rahvusküsimused, tarbimine. Eksponeeritakse järgmiste kunstnike teoseid: Peeter Allik (1966), Alexei Gordin (1989), Johnson ja Johnson (asut 2005), Flo Kasearu (1985), Marge Monko (1976), Fideelia-Signe Roots (1976), Anna-Stina Treumund (1982).
Kuraator Kati Ilvese esimene käsitletud skeenedest on „Tallinn-Amsterdam graafilise disaini telg”, mis vaatleb Eesti päritolu, aga Hollandi disainikoolides (peamiselt Gerrit Rietveldi akadeemias Amsterdamis) hariduse omandanud disainerite tegevust. Selle ekspositsiooni keskmeks on mentaalsete hoiakute kokkuvõtmine ning kaardistamine. Fookuses on eksperimentaalne graafiline disain. Teiste hulgas on eksponeeritud autoreid: Indrek Sirkel, Mikk Heinsoo, Anu Vahtra, Elisabeth Klement, Margo Niit, Laura Pappa, Koit Randmäe jt.
Ilvese kureeritud teine skeene on „Tartu tekstikunst ja psühhogeograafia; EKSP”, mis on osalt teksti- ning keeleeksperimentidega, aga ka koha metafooridega tegeleva kunsti skeene. Tegemist on Tartu-põhise nähtusega, kus paljude autorite taust on kunsti asemel hoopis filosoofias, semiootikas või muudes humanitaarteadustes. Skeenet iseloomustab nii aktiivne sekkumine keelde kui ka eksperimenteeriv koha-, ajaloo- või distsipliinikäsitlus. Heaks näiteks on Erkki Luugi eksperimentaalluule, Kiwa keelemängud, teaduskonverentsi tavapärase tõsiduse absurdi pöörav „Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents”, Toomas Thetloffi „Tõde ja õgius”, chaneldiori ja Erkki Luugi „Tammeöö”.
Kuraatorid: Eha Komissarov, Hilkka Hiiop. Rael Artel, Kati Ilves
Toetaja:
Eesti Kultuurkapital
