Laupäevaakadeemia loeng „Ideaalse ilu otsingud. Antiikskulptuuri tähtsus kunstiajaloos“
Lektor Anu Allikvee
Skulptuuris, mis suudab kujutada inimese keha kolmemõõtmeliselt, avaldub suhtumine inimesesse kõige otsesemalt. Nii peegeldabki antiikskulptuur Vana-Kreeka mõttelaadi ja uskumust, et inimene ise on kõigi asjade mõõdupuu. See viis aga ideaalse inimkeha otsinguteni, mis leidsid väljenduse nii atleetide treenitud kehade kui ka jumalannade kaunite nägude kujutamises. Kuna ideaal oli midagi igavest ja muutumatut, on kreeka klassikaliste kujudele omane vaoshoitus ja tasakaalukus. J. J. Winckelmann (1717–1768), üks tuntumaid uusaegseid antiikkunsti teoreetikuid, sõnastas selle kui „õilis lihtsus ja vaikne suurus”. Samas võimaldas järgnev periood – hellenism – kujutada meisterlikult emotsioone ja liikumist.
Seetõttu on mõistetav, miks vaimustas antiikne pärand pärast selle taasavastamist renessansiajastul uusi põlvkondi niivõrd tugevalt. Eriti otseselt püüti antiikskulptuuri eeskujudele toetuda klassitsismis, kuid antiiksete skulptuuride järgi joonistusoskuse omandamine jäi kunstikoolide programmi veel 20. sajandi alguseni. Loengus vaadeldaksegi nii antiikskulptuuri kui ka selle mõjusid läbi aegade.