Lepo Mikko (1911–1978)
Asukoht: 2. korrus, suur saal
Lepo Mikko (1911–1978) oli üks Kõrgema Kunstikooli Pallas viimase, 1939. aasta lennu andekamaid lõpetajaid. Koos Elmar Kitsega esindas ta uuendusmeelset noort põlvkonda, kelle loominguga eesti kunstimaastikul seostusid suured tulevikulootused. Erinevalt Kitsest, kelle lähtepunktiks oli Ado Vabbe ja Aleksander Vardi kogemusele tuginev hilisimpressionistlik maalilisus, pööras Nikolai Triigi õpilane Mikko algusest peale suuremat tähelepanu teose kompositsioonile ja vormiprobleemidele. Noore Mikko huvideringist annavad ettekujutuse esmajoones tema 1940. aastate esimese poole natüürmordid, aga ka väikeseformaadilised aktimaalid ja maastikud.
Hruštšovi sula vaimse vabanemise laines alustas Mikko uuesti intensiivset eksperimenteerimist varasemates lemmikžanrides – natüürmordis ja maastikus. Kiiresti kujunes välja talle ainuomane geometriseeriv pilditõlgendus, mis põhineb emotsionaalse mulje ja korrastava analüüsi harmoonial. Mikko teoste geomeetriliselt rangel joonestruktuuril, samuti tema murtud toonide peenetundelisi kooslusi eelistaval koloriidil on kindel seos nii ajastu nn sotsmodernistliku arhitektuuri, tarbekunstiesemete lakoonilise dekoori kui ka tehnilise progressi mõjul muutuva maamiljööga. Tabavamalt kui ükski teine kunstnik on Mikko oma 1950. aastate lõpu, 1960. aastate alguse maalides suutnud edasi anda midagi kordumatult olemuslikku sellest üürikesest ajalõigust, mil nõukogulikku elu oli võimalik tajuda harmoonilise ja elamisväärsena.
1960. aastate alguses hakkab Mikkot huvitama monumentaalmaal. Tema arvukatest kavanditest teostus vaid üks: Eesti Teaduste Akadeemia Raamatukogu (praegu Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu) keraamiline seinapannoo. Alates 1960. aastate keskpaigast Mikko kiindumus laia ühiskondliku kõlapinnaga teemadesse kasvab ning ta realiseerib selle suurtes, sageli mitmeosalistes figuratiivsetes kompositsioonides.
Pallase kogemus andis Mikkole 1950. aastate üldises kunstiuuenduse laines suure eelise. Temast sai üks eesti Teise maailmasõja järgse modernismi juhtfiguure.
Kuraator: Anu Liivak
Näituse kujundajad: Juta Lember, Tiit Pääsuke
Graafiline kujundaja: Tiit Jürna
Toetaja:
Eesti Kultuurkapital
