Lossimuusika: Bachi Gambasonaadid
BACHI GAMBASONAADID
Markus Kuikka – viola da gamba (Soome)
Imbi Tarum – klavessiin
Kava:
Johann Sebastian Bach – Sonaadid viola da gambale ja klavessiinile BWV 1027-1029
Marin Marais – Pièce de viole V Livre
Johann Sebastian Bach oli kogu elu huvitatud pillidest ja nende arendamisest. Tema soolopillidele loodud teoste ühine joon on, et instrumendi tehnilisi ja kunstilisi võimalusi kasutatakse ära maksimaalselt. Kui siia lisada Bachi meisterlik kontrapunkti kujundamisoskus, ongi kerge mõista, miks tema viiuli-, tšello- ja klahvpilliteosed on siiani lääne muusika tähtteosteks.
Bachi kolm sonaati viola da gambale ja klavessiinile moodustvad helilooja mahukast soolo- ja kammerloomingust väikese põneva osa. Need on omapärased ja eripalgelised teosed, mis ei raba kuulajat ega esitajat virtuoossusega, mida muidugi ka leidub, vaid eelkõige muusikalise kujundlikkusega.
Bachi ajal oli gambal ja klavessiinil mängitavast muusikast põhiosa süidid ja sonaadid, kus gamba mängib bassihäält ja klavessiin sedasama bassiliini ja harmooniat. Bach oli siiski huvitatud keerukamast kontrapunktist, seetõttu otsustas ta komponeerida sonaadid triosonaadi stiilis.
Sonaatide osade jaotus järgib kahes esimeses sonaadis (BWV 1027 & 1028) itaalia kirikusonaati (sonata da chiesa): kiire – aeglane – kiire. Seevastu kolmas sonaat on tänapäevasema kiire – aeglane – kiire vormiga.
Oletatakse, et Bach kirjutas sonaadid Carl Friedrich Abelile, oma hea sõbra pojale. C. F. Abel oli oma aja viimaseid kuulsaid viola da gamba virtuoose, kuna instrument ja selle hiilgeaeg oli juba loojangul. Sonaatide klavessiinipartii esitajast ei ole andmeid säilinud, aga kui meenutada, et Bachi peres oli palju märkimisväärseid klavessiinivirtuoose, on väga võimalik, et klavessiini taga oli helilooja ise või mõni tema poegadest.
Markus Kuikka on lõpetanud Sibeliuse Akadeemia doktorantuuri, kus tema uurimisobjektiks olid ajaloolised keelpillid bariton ja arpeggione. 1978-2008 töötas ta Kuopio linnaorkestris soolotšellistina ja oli aastatel 2005-2016 vanamuusika festivali BarokkiKuopio kunstiline juht. Praegu töötab M. Kuikka Sibeliuse Akadeemias doktoriõppe asejuhatajana ning Eesti Muusika-ja Teatriakadeemias varajase muusika keskuse õppejõuna. Ta annab kontserte solistina ja kammermuusikuna, eelkõige viola da gamba ansamblis Jaye Consort Helsinki. M. Kuikka on välja andnud kaks CD-d: The Private Pleasure of Prince Esterházy (2009) ja Luminous Baryton (2012), millel mängib soome heliloojate uudisteoseid baritonile. Tallinna kontserdil mängib M. Kuikka 7-keelset viola da gambat, mille on valmistanud Tilman Muthesius (1997) ja poogna Luis Amilio Rodriguez Carrington (2007).
Imbi Tarum on üks tuntumaid Eesti klavessiinimängijaid. Ta lõpetas Eesti Muusikaakadeemia prof. Bruno Luki klaveriklassis (cum laude). Klavessiini alal on end täiendanud Ton Koopmani, Vaughan Schleppi jpt meistrikursustel. Aastal 2008 täiendas end Amsterdami Kuninglikus Konservatooriumis Bob van Aspereni, Menno van Delfti, Therese de Goede jt juhendusel. Aastatel 1978—92 oli I. Tarum klavessiinimängija ansamblis Hortus Musicus, esinedes enamikus Euroopa maades, Iisraelis ja USA-s, samuti endise NLiidu linnades (Moskva, Leningrad, Kiiev jpt), muuhulgas mainekatel rahvusvahelistel festivalidel (Utrecht, Glasgow, Split, Boston, Helsinki, Kuhmo, Flanders). Alates 1992.a. esineb I.Tarum ansamblis Tallinn Baroque, samuti Tallinna Barokkorkestri, Soome-Eesti Barokkorkestri ja ansambli Corelli Consort koosseisus continuo-mängija ja solistina. Ta on teinud koostööd mitmete teiste orkestrite ja ansamblitega (Concerto Copenhagen, Concerto Palatino, His Majesty’s Sagbutts and Cornetts, Tallinna Filharmoonia Kammerorkester, Sansara jt) Soolokontsertidega ja orkestrisolistina on Tarum esinenud paljudes Euroopa riikides. Eesti solistide Kaia Urbi, Risto Joosti, Uku Jolleri, Kädy Plaasi, Tõnu Jõesaare jpt kõrval on tema partneriteks olnud Hollandi bass Harry van der Kamp (kelle kursustel Kuopios oli ka kontsertmeister kahel järjestikusel aastal ), Saksa tšellist Hans-Rolf Hauck ja plokkflöödimängija Ingrid Paul, Rootsi kontratenor Mikael Bellini, klavessiinimängijad Edward Parmentier (USA), Ives Cuenot (Prantsusmaa) ja Anssi Mattila (Soome), viiuldajad Xiang Gao (USA) ja Lucy van Dael (Holland), laulja Ellen Hargis (USA), flöödimängijad Jaume Cortadellas (Hispaania) ja Jari Puhakka (Soome), viola da gamba mängija Bruno Re (Itaalia), sopran Agnés Alibert (Prantsusmaa), oboemängija Rafael Palacios (Mehhiko) jpt. Tihe koostöö seob teda ka Läti ja Leedu barokkmuusikute ning -festivalidega. Alates 1991 õpetab I.Tarum Eesti Muusikaakadeemias klavessiini ja basso continuo- mängu (alates 1996 dotsent). Aastatel 1992-2002 õpetas iga-aastastel suvekursustel Soomes Raudaskyläs ja alates 2000 õpetab iga-aastastel suvekursustel Eestis. I. Tarum on andnud kursusi muusikakõrgkoolides Haagis, Roomas, Madridis, Salzburgis ja Halles. 2008.aasta suvel õpetas ta rahvusvahelistel Nordplus suvekursustel Ventspilsis. Ta on olnud kõikide siiani toimunud Klavessiinipäevade kunstiline juht, samuti on ta Eesti Klavessiinisõprade Tsunfti esimees. I. Tarum on lindistanud hulgaliselt soolo- ja kammermuusikat Eesti Raadiole, salvestanud Eestis, Rootsis, Saksamaal ja Soomes erinevates projektides. 2007. aastal andis ta välja CD „Vertigo“ prantsuse klavessiinimuusikaga.
KADRIORU LOSS on olnud läbi aegade Tallinna kroonijuveel. Piduliku ja uhke Rooma baroki stiilis keisrilossi, mida ümbritses Versailles’ eeskujul purskkaevude, hekkide ja lilleparteritega regulaaraed, rajas karge Läänemere äärde 1718. aastal Vene valitseja Peeter I. Loss nimetati tema abikaasa Katariina I auks Kadrioruks (sks Catharinenthal).
Itaalia arhitekti Nicola Michetti kavandatud loss ja selle kaunistusterohke peasaal on nii Eesti kui ka kogu Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri üks kaunimaid näiteid.
Kadrioru keiserlikku suveresidentsi külastas enamik Venemaa valitsejaid.
Suured muudatused lossi elus ja sisustuses toimusid 19. sajandi esimesel poolel, kui moodsaks kuurordiks kujunenud Tallinnas käisid sageli Nikolai I ja ta pere. 1920. aastatel ja vahemikus 1946–1991 oli loss Eesti Kunstimuuseumi peahoone. 1930. aastatel, mil lossis asus Eesti Vabariigi riigipea residents, valmisid juurdeehitised (banketisaal, talveaed) ning paljud ruumid said uue kujunduse. 2000. aastal avas loss uksed Kadrioru kunstimuuseumina, kus näidatakse Eesti suurimat Lääne-Euroopa ja vene vanema kunsti kogu.
Kadrioru loss on kaunimaid ja tuntumaid ajaloolisi kontserdisaale Eestis. Viimaste aastakümnete jooksul on lossi peasaal pakkunud meeldejäävaid muusikaelamusi nii Tallinna elanikele kui arvukatele külalistele. Siinne muusika esitamise traditsioon on väga pikk, ulatudes 18. sajandisse, kui musitseerimine oli igapäevase õukonnaelu lahutamatu osa. Lossis on üles astunud nii säravaimad eesti interpreedid kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud solistid ja ansamblid.
Lossimuusika kontserdisarja kunstiline juht on Aare Tammesalu
Korraldajad: Loovüksus MTÜ koostöös Eesti Kunstimuuseumiga
Toetajad:
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Eesti Kultuurkapital
Eesti Rahvuskultuuri Fond
Eesti Rahvusringhääling
Koostööpartnerid:
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Täname:
Tallinna turismiinfokeskus
Rohkem infot:
http://lossimuusika.ee/
https://www.facebook.com/lossimuusika/
Palume kontserdi ajal mitte pildistada ja filmida ning lülitada välja mobiiltelefonid.
Korraldaja jätab endale õiguse teha kavas täiendusi ja muudatusi.