fbpx

Otsing

Talomuro ilmaruum. Lõuna-Eesti loojad 22.10.2021 – 10.04.2022

Kumu kunstimuuseum
Täispilet: Kumu kunstimuuseum
14 €
  • Perepilet: Kumu kunstimuuseum
    28 €
  • Sooduspilet: Kumu kunstimuuseum
    9 €
  • Toetajapilet: Eesti Kunstimuuseum
    20 €
Karl Pärsimägi. Autoportree pärlitega (detail). U 1935. Eesti Kunstimuuseum
Näitus

Talomuro ilmaruum. Lõuna-Eesti loojad

Asukoht: 3. korrus, B-tiib 

Viimastel kümnenditel on aset leidnud teatav Lõuna-Eesti „ärkamine“, jõuline kohaliku identiteedi esiletõus, mis rajaneb sügavalt juurdunud kultuurinähtustel, nagu murdekeel, kombestik ja looduslähedane elulaad. Jõuliselt hoogustunud Lõuna-Eesti kultuuri uuringutes tõusevad esile kolm suurt valdkonda: keel, pärimus ja kirjandus. Kirjanduse ja pärimuslike-etnograafiliste uurimuste kõrval on seni puudunud käsitlused, mis analüüsiksid eriomast lõunaeestilikkust piirkonnas kasvanud ja sellega tihedalt seotud kunstnike loomingus. Ometi on Lõuna-Eestist pärit paljud Eesti kunstielu algusaja modernistlikud võtmeautorid, kelle looming on mõjutanud meie kujutluspilte ja arusaamu lõunaeestilikkusest. Näitusel on vaadeldud perioodi 19. sajandi lõpust kuni Teise maailmasõja lõpuni, sest just sel ajal toimus lisaks üldisele rahvusliku ja poliitilise eneseteadvuse defineerimisele kitsam paikkondlik identiteediloome, mis haaras muu hulgas ka Lõuna-Eestit.

Näituse vaated

Teoseid eksponeeritakse ligi viiekümnelt kunstnikult, nende seas Karl Pärsimägi, Konstantin Süvalo, Jaan Vahtra, Eduard Rüga, Villem Ormisson, Jaan Koort, Peet Aren, Konrad Mägi, Ants Murakin, Roman Nyman, Andrus Johani ja Eduard Wiiralt. Eriliselt tõstab näitus esile Eduard Timbermanni, kelle erakordne looming on jäänud siiani väärilise tähelepanuta.

Treiler

19. sajandi moderniseeruvas ühiskonnas muutus aina ihaldusväärsemaks väikeste kultuuripiirkondade arhailisus, mille otsingutele suunduti ka Lõuna-Eestisse, kus kohalikke omapärasid nähti eeskätt murdekeeles, kombestikus, käsitöös ja looduslähedases elulaadis. 20. sajandi alguskümnenditel, kui olemuslikult suulisest Lõuna-Eesti kultuuriruumist kasvasid välja kaasaegsed kirjanikud-poeedid, kes kasutasid oma loomingus nii eripäraseid keelevarjundeid kui ka paikkondliku pärimuse kihistusi, nn Võrumaa jutte, hakkas lõunaeestiline eripära teadvustuma ka kirjandusmaastikul.

Lõuna-Eesti kolm kultuuriliselt eripärast suurt piirkonda on Viljandimaa (Mulgimaa), Võrumaa ning Läti ja Venemaa piiri äärne Setomaa. Nende kõrval tõuseb esile ka keeleliselt omanäoline Valgamaa. Lõunaeestluse keskuseks võib pidada Võrumaad, kus siiani on elujõulisena säilinud kohalik murdekeel – võro kiil. Lõuna-Eestist pärit loojate teostes väljenduva vaimsuse, selle lõpuni seletamatu „miski“ puhul on esile tõstetud kohavaimu ehk genius loci määravat mõju. Vaheldusrikka ja mosaiikse maastikuga ümbritsetud lõunaeestiliseks kohaks näib olevat talu, mille õuel asub kõigi väärtuste keskpunkt. Tähele on pandud Lõuna-Eesti inimeste erilist meelelaadi, nende rõõmsameelsust, siirust, elavat fantaasiat, jutukust, romantilisust ja huumorimeelt. Üks ilus kirjeldus sõnastab, et võrukesel oleks süda otsekui tähtsam kui aju.

Piirkonna ajalooline eraldatus ja lõunaeestlaste sügav kontakt loodusega lõid Lõuna-Eestist pärit loojatele eeldused sisenemiseks moodsa kunsti maailma, mis väärtustas originaalsust, erisust ja vastandumist olemasolevale. Lõuna-Eesti kunstnike radikaalsus väljendus juba ainuüksi kunstnikuks saamise püüdes. Sügavalt juurdunud tavadega külaühiskonnast eraldusid ühtäkki tegelased, kes ihkasid väljapoole. Väikesest Võrust satuti Peterburi revolutsiooniliste sündmuste keskele ja seniseid väärtusi ümberhindav mentaliteet toodi metropolist kaasa uute kunstitõdedena. Nii saigi ühel hetkel Võrust Eesti avangardkunsti pealinn. 1930. aastate alguses tõusis Lõuna-Eesti kunstielu teise tähtsaima keskusena esile Viljandi.

20. sajandi esimestel kümnenditel Eesti Rahva Muuseumi eestvedamisel korraldatud vanavara kogumise retkedele oli kaasatud ka suur hulk Lõuna-Eestist pärit kunstiõpilasi ja kunstnikke, kes sageli valisid sihtpunktiks just kodukandi külad, kus nende huvi pälvisid vanimad säilinud rahvakultuuri kihistused. Juba Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja Jakob Hurda retkedest alates sai arhailisuse otsingute sihtkohaks Setomaa, kus huvi pakkusid setode eriline keel, suuline pärimus ja laulukultuur, naiste rahvarõivaste vanapära ning „paganlikke“ ja õigeusu traditsioone põimiv usuelu. Setomaast ja Petserist kujundati Eesti kultuuri jaoks ideaalne Teine: ühelt poolt imetleti piirimaa setosid kui „ürgeestlasi“, teiselt poolt aga proovis vastne Eesti Vabariik neid tasalülitada. Nii saigi Setomaast mujalt tulijate silmis eksootiline paik. Suur osa 1920.–1930. aastatel Petserit külastanud kunstnikke jäädvustas siin eelkõige imposantseid arhitektuurseid vorme, maastiku keskel kõrguvaid õigeusu kirikuhooneid. Oma teostel on nad märganud ka siinseid inimesi, eriti seto naisi, kes on „taluõue madonnadena“ läbi aegade alal hoidnud Setomaa usukombestikku. Venemaalt läände emigreerunud kunstnike jaoks kujunes Setomaast ja Petseri maakonnast aga omalaadne nostalgiline õigeusu ja rahvusluse kants.

1920. aastatel sai Lõuna-Eestist populaarne suvepuhkuse veetmise paik. Mõõduka modernismi võttestiku omandanud kunstnikud-turistid sõitsid linnast rohelusse ja valasid siin lõuendile päikest täis idüllilised vaated ning intiimsed ja naudingulised hetked. Omalaadse tahu moodustavad naiviseeriva pildikeelega, eeskätt maatöid kujutavad maalid, mille populaarsuse taga võib näha nii ajastule omast maalähedust ja konservatiivseid väärtusi idealiseerivat mentaliteeti kui ka riikliku propaganda, turismi arendamise ja tööeestluse liikumise mõju. Idülliline kuppelmaastik ja selle keskel „vanade eestlaste“ kombel töötav Lõuna-Eesti inimene kehastasid tolleaegses visuaalkultuuris rahvuslike ideaalide kvintessentsi.

Audiogiid

Spetsiaalselt näituse jaoks loodud audiogiid tutvustab valikut eksponeeritud teostest eesti, võru ja inglise keeles.

Tekste loevad: Anu Lamp, Tarmo Tagamets
Helirežissöör: Külli Tüli (Eesti Rahvusringhääling)

Kuula Talomuro audiogiidi Võrokiilne helügiid

Galerii

Raamat

Näitusega kaasnevas raamatus uurib Liis Pählapuu oma artiklis ühelt poolt kohaidentiteedi tähtsust paljude Lõuna-Eestist pärit ja sealsete paikadega seotud kunstnike loomingus, teiselt poolt aga loodud pildimaailma rolli kohaloomes. Andreas Kalkun vaatleb Eesti Vabariigi aegse turismitööstuse fabritseeritud tekstide ideologiseeritust ja eesti kunstnike pilku radikaalse Teisena nähtud Petserimaale. Mart Velsker keskendub oma käsitluses küsimusele, kuidas kirjasõna on kujundanud ettekujutust Lõuna-Eestist ning lõunaeestlaste kultuurist ja mõtlemisviisist. Hasso Krull kirjeldab Lõuna-Eestit enesele lähedasest, imaginaarsest ideaalminast lähtudes ja vaatleb Lõuna-Eesti künklikku maastikku kui triksterliku Vanapagana „kosmilist trikki“.

Raamatu ja teised näitusega seotud tooted leiad muuseumi e-poest:

Sisene e-poodi

Näitust saadab publikuprogramm, mis hõlmab nii täiskasvanutele kui ka lastele suunatud ekskursioone, töötubasid ja muid sündmusi.

Meeskond

Kuraator: Liis Pählapuu
Näituse kujundus: Kaisa Sööt
Graafiline disain: Tuuli Aule
Koordinaator: Magdaleena Maasik

Näituse töörühm: Richard Adang, Andres Amos, Kaarel Eelma, Darja Jefimova, Jelena Jurjeva, Kaile Kabun, Liisa Kaljula, Juta Kivimäe, Maris Klaas, Klaire Kolmann, Tõnis Medri, Margit Pajupuu, Villu Plink, Jan Rahman, Renita Raudsepp, Elnara Taidre, Allan Talu, Peeter Talvistu, Kristiina Tiideberg, Uve Untera, Tõnu Uusküla

Täname: Tartu Kunstimuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Viljandi Muuseum, Vana-Võromaa Kultuurikoda, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Setomaa Muuseumid, Vene Muuseum, Vaal galerii, Haus galerii, Vernissage kunstigalerii, Konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut, Enn Kunila kunstikollektsioon, Mart Lepa kunstikogu, erakogud

Toetajad:

Pressikajastused