Kolmandat põlve metsamehe ametit pidava Mart Eriku armastus metsa vastu on kandunud üle ka tema teisele kirele – kunstikogumisele. Näitus tutvustab valikut sellest temaatiliselt erilisest ja stilistiliselt mitmekesisest kollektsioonist.
Näitus keskendub traagilise saatusega kunstnike Karl Pärsimägi (1902–1942) ja Eduard Timbermanni (1905–1935) loomingulistele otsingutele, neid ühendanud sõprusele ja sarnastele arusaamadele kunstist.
Näitus asetab Sebastian Branti 1494. aastal ilmunud satiirist „Narride laev“ pärineva narri mitmetähendusliku kujundi dialoogi Eesti ja rahvusvahelise kaasaegse kunstiga. Niguliste tornis toimuv esseistlik grupinäitus vaatleb narruse kaudu inimlikku võimetust ja lootust, kaduvust, kannatust ning elu absurdi.
Näitus toob kokku Eesti maalikunstniku Aili Vindi (snd 1941) pea 60 aastat kestnud loometee lummavad variatsioonid. Väljapaneku keskmeks on värvi ja kuma jõuline potentsiaal.
Alasti inimkeha on üks vanemaid motiive kunstis ning kunstnikud on sajandeid uurinud selle kujutamise võimalusi. Akt on olnud lähtepunktiks paljudele sotsiaalsetele ja kultuurilistele aruteludele, vaatajat ühtaegu võludes ja provotseerides. See jutustab lugusid ühiskonna arengust, vastuhakust ja muutustest ning peegeldab ajas teisenevaid arusaamu inimesest ja tema kehast.
Näitus ühendab Tanel Veenre ehted, skulptuurid, installatsioonid ja isikliku objektikollektsiooni. Väljapanek uurib keha ja materjali tähenduslikke suhteid rituaali, iha ja pühadusega, liikudes argise ja kummastava, materiaalse ja üleva piirimail.
Matti Miliuse kunstikogu on ühe erakordse koguja isikliku maailmapildi peegeldus ja ühtlasi omanäoline dokument Eesti kunstielust 20. sajandi teisel poolel. Miliuse (1945–2015) kollektsioon sündis kohtumistest ja sõprussuhetest kunstnikega ning kasvas teoseid vahetades ja kingitustena vastu võttes, kujunedes aja jooksul omamoodi võrgustikuks, mis ühendas Eesti, Baltimaade ja Venemaa sageli ametlikult tunnustamata kunstnikke.
2028. aastal möödub Eesti tuntuima graafiku Eduard Wiiralti (1898–1954) sünnist 130 aastat. Näitusel heidetakse kaasaegne pilk kunstniku loomingus seni vähem käsitlust leidnud teemadele nagu Esimese maailmasõja järgne Saksamaa, suurlinn, seksitöö, sotsiaalkriitika, mehekeha, rahvuslikud naisekujud jpm.
Väljapanek keskendub põhiliselt Silvia Jõgeveri (1924–2005) varasemale loomingule, eelkõige avangardsele sürrealismile ja abstraktsele kunstile, mida polnud selle loomise ajal võimalik näitustele panna. Samuti on esindatud kunstniku hilisemad unenäolised ja iroonilised kompositsioonid.
Näitus toob esmakordselt kokku peaaegu kogu Eestis säilinud kesk- ja varauusaegse vitraažipärandi, avades Eesti vitraažikunsti rikkust ja mitmekesisust. Näituse keskmes on kirikutele annetatud klaasimaalid, milles valgus ja värv kohtuvad vappide, tekstide ja sümbolitega.
Ukraina inimeste võitlus oma elu, riikluse ja kultuuri eest on ränk ja kujuteldamatult valus. Sõjaaeg tõi aga esile kunsti olulise rolli elujõu ja vaimse vastupanu allikana. Lvivi Rahvuslik Kunstigalerii esitleb erakordseid kunstiaardeid oma kogudest, pakkudes võimalust näha Euroopa kunsti meistriteoseid, mis kajastavad Ukraina rikast ja Euroopaga tihedalt seotud ajalugu.
